Kaspar Kala läbis Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi magistriõppekava „IT mitteinformaatikutele“. Varem on ta õppinud õigusteadust nii Eestis kui ka Hollandis ning praegu töötab projektijuhi, analüütiku ja majasisese juristina. Kaspar on justkui sild kahe valdkonna, IT ja õiguse vahel. Loe Kaspari kogemuslugu informaatika õppimisest.
Enne informaatikaõppesse kandideerimist määratlesin end eelkõige juristina. Lõpetanud õigusteaduse bakalaureuseõpingud Tartu Ülikoolis ja magistriõppe Hollandis Tilburgi Ülikoolis ning töötanud advokaadibüroos, jõudsin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, kus tegutsesin riigi infosüsteemi osakonna nõunikuna. Keskendusin peamiselt andmekaitsele, intellektuaalomandile ja lepinguõigusele.
Kuigi minu igapäevatöö puudutas otseselt IT-poliitikat ja rahastust, jäi tehniline pool mulle pikalt kaugeks ja mõneti müstiliseks. Suheldes tehnilise taustaga kolleegidega, sain kiiresti aru, et juristid ja IT-spetsialistid ei erine üksnes teadmiste, vaid ka mõtteviisi ja eneseväljenduse poolest. Sageli tundus lausa, et räägime erinevat keelt.
Kasvav vajadus IT-õiguse juristide järele ja soov oma teadmisteringi laiendada ajendas mind 2016. aastal astuma Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi magistriõppekava „IT mitteinformaatikutele“ alusel õppima. Mõistsin IT-õpingutega alustades peagi, et suurim väljakutse ei seisne niivõrd tehniliste oskuste omandamises, kuivõrd hoopis mõtteviisi muutmises. Kui juristide maailmas on vastus tihti “oleneb”, siis IT-s on see enamasti selgem: lahendus töötab või ei tööta.
„Mõtteviis „See pole mulle“ on tihti lihtsalt hirm läbikukkumise ees.“
Samas ei olnud otsus uuesti õppima asuda hirmuvaba. Programmeerimine tundus mulle keeruline ja ma ei pidanud end reaalteaduste inimeseks. Tagantjärele mõeldes oli see hinnang pigem endale valetamine, mille taustal kumas hirm läbi kukkuda.
Õpingute käigus sai selgeks, et edu ei eelda erilist annet, vaid järjepidevust. Kui ees on selge õppekava ja protsessi usaldada, tulevad teadmised samm-sammult. Mul oli oma juhiga kokkulepe, et töö ei tohi kannatada, mis tähendas, et pidin aja ümber korraldama. Praktikas tähendas õppimist varahommikul kella kuuest kaheksani, mil pea on värske ja vabandused veel ei sega. Leidsin enda jaoks sellise töötava lahenduse ja see lihtne muudatus osutus määravaks.
„Kui hakkasin programmeerimist nägema keelena, sai see mulle arusaadavaks.“
Programmeerimine pole salapärane – see on nagu uue keele õppimine. Kui hakkasin seda nii nägema, muutus ka minu suhtumine sellesse. Vaikselt kadus ära mõtteviis, et see pole minu ala, ning asendus mõistmisega, et programmeerimine on oskus, mida saab järk-järgult omandada.
Eriti huvitavad olid äriprotsesside modelleerimise ained, kus kirjeldasime õigusakte äriprotsesside modelleerimiskeeles BPMN (Business Process Modelling Notation). Sain aru, et kui juristid suudaksid seadustes kirjeldatud protsesse visualiseerida, oleksid need arusaadavamad nii loojatele kui ka neile, kes seadusi rakendama peavad. See oli suur hüpe minu mõtlemises. Hakkasin kolleegidele tahvlile kaste joonistama ja kasutama sõnavara, mis on mustvalgem või binaarsem. Juristina olin harjunud vastusega „sõltub“, kuid IT-s sellist halli ala ei ole. SQL-i programmeerimiskeeles annab päring andmebaasist soovitud tulemuse või ei anna – selline konkreetsus õpetas mind oma mõtteid selgemalt struktureerima.
Magistritöö käigus sain võimaluse ühendada kaks maailma: Euroopa Liidu isikuandmete kaitse määruse (GDPR) ja IT. Koos infoturbe professori Raimundas Matulevičiusega töötasime tema uurimisprojekti raames lahenduse kallal, mis automatiseeris GDPR-i vastavushindamist. Kui protsess on piisavalt detailselt BPMN-is kirjeldatud, suudab programm tuvastada puudujäägid seaduse mõttes. See kogemus andis mulle akadeemilise ja sügavama arusaama praktikas toimuvast.
„Rolle, mis ühendavad õiguse ja tehnoloogia, on üha rohkem vaja.“
Õpinguid alustades polnud minu eesmärk kunagi saada programmeerijaks või andmeinseneriks. Mulle oli tähtis põhimõtteliselt mõista, mida see töö tähendab, et saaksin oma teadmiste välja laiendada ja osata tehnilistes küsimustes suuremal määral kaasa rääkida. Õppejõud kordasid meile sageli, et IT on vahend – kui arvestada, et kursusel osalejatest paljud olid keskastme juhid või tippjuhid, on meie ülesanne aidata IT-müüte murda ning uusi teadmisi parimal viisil rakendada.
Praegu töötan projektijuhi, analüütiku ja majasisese juristina ning olen justkui sild kahe maailma vahel. Ma ei ole klassikaline IT-insener ega ka traditsiooniline advokaat, kuid saan aidata juristidel mõista tehnoloogiat ja IT-inimestel õigust.
Kui varem tundus IT-inimeste töö mulle hoomamatu, siis enam mul seda tunnet ei ole. Samuti oskan aidata IT-s tegutsevatel töötajatel juriste vähem müstifitseerida. Kõige vajalikum taipamine selle teekonna jooksul on olnud, et maailm ei jagune informaatikuteks ja mitteinformaatikuteks – mina lihtsalt ei olnud varem saanud võimalust informaatikaga lähemalt tutvuda.
