Sulev Reisberg töötab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis selle nimel, et selgitada välja, milline on Eesti rahva tervis ja kuidas seda tõhusamalt ravida.
Arvutid ja programmeerimine huvitasid mind juba lapsest saati. Lõin arvutimänge ja veebilehti ning seetõttu tundus loomulik samm minna ülikooli IT-d õppima. Pärast Tallinna Tehnikaülikoolis omandatud magistrikraadi olin aga kindel, et teadus pole minu tee, vaid tahan teha n-ö päris tööd. Nii asusingi tööle tarkvaraarendajana ja tõusin karjääri edenedes ka tarkvaraanalüütikuks ning projektijuhiks.
Erasektoris võib aga kergesti juhtuda, et töö ja suhtlusringkond muutuvad väga kitsaks või üksluiseks – kas tegeled ainult ühe toote arendamisega või vastupidi, hüppad ühelt lühiajaliselt projektilt teisele. Mingil hetkel tekkis küsimus: mis on minu suurem eesmärk? Mille nimel ma tegelikult töötan? Hakkasin tundma puudust vabadusest ja tähendusest. Olukord, kus peab täitma kellegi teise tellimusi, mis ei pruugi endale olulised tunduda, võib pikapeale väsitavaks muutuda.
Just siis hakkasin mõtlema, et tahaksin oma teadmistega teha midagi sellist, mis inimeste elu päriselt paremaks muudab. Olin tol ajal seotud Eesti terviseregistrite ja Geenivaramu infosüsteemi arendamisega ning sealt kasvas huvi tervise- ja geeniandmete vastu. Personaalmeditsiini areng ja tohutud andmemahud vajasid uusi arvutuslikke meetodeid – ja see tundus põnev! Professor Jaak Vilo kutsel astusin Tartu Ülikooli informaatika doktorantuuri, et uurida, kuidas geeniandmeid meditsiinis kasutada.
Sellest sammust alates muutus mu maailmavaade täielikult. Esiteks avardus tohutult mu tutvusringkond – koostöö teadlaste ja arstidega on olnud erakordselt inspireeriv. On võimas tunne töötada koos inimestega, kes on oma eriala tipptegijad. Lisaks kõigele õppisin niiviisi iga päev midagi uut ja laiendasin oma teadmisi IT-st väljapoole – see tunne on äärmiselt mõnus. Teiseks avastasin akadeemilise vabaduse ehk võimaluse ise otsustada, mida ma täpselt teen, kuidas seda teen ja millal. Just seda olin erasektoris igatsenud.
Kõige tähtsamaks muutus aga teadmine, et minu töö aitab kaasa Eesti inimeste tervise parandamisele. Tänu andmeanalüüsi ja IT-oskustele saan anda päris panuse sellesse, et me mõistaksime, milline on meie rahva tervis ja kuidas seda parandada. Informaatikateadmiste toel on võimalik esimest korda ühendada kõik inimeste kohta olemasolevad terviseandmed ja selgitada välja, kui palju meil üht või teist haigust üldse esineb. Samm edasi on avastada, kuidas konkreetseid haigusi tegelikult ravitakse, ning lõpuks – kas on võimalik ravi või tervishoiukorraldust kuidagi tõhusamaks muuta. Lõpuks soovime kõik ju sama – et saaksime rahvana elada kauem ja olla terved. Siin on võtmesõna koostöö: IT-spetsialistidel, arstidel, poliitikakujundajatel ja teadlastel on võimalik edu saavutada ainult üheskoos, sest kõigi roll ja oskused on vajalikud. Just valdkondadevahelisuses peitub edu võti!
Tänaseks on doktorantuuri lõpetamisest juba mitu aastat möödas, kuid jätkan teadlastööd Tartu Ülikoolis. Selle aja jooksul on tekkinud ja kasvanud Tartusse paarikümneliikmeline terviseinformaatika uurimisrühm ning juhendame igal aastal kümneid lõputöid, tihti koos arstidega. Meie kursus „Terviseandmete analüütika“ on saanud üliõpilastelt suurepärast tagasisidet – seda hindavad nii IT-, matemaatika- kui ka arstitudengid üheks kõige inspireerivamaks õppeaineks.
See kõik näitab, et IT ei ole ainult programmeerimine. IT annab tööriistad, millega muuta maailma – olgu see tervishoid, keskkond, haridus või midagi muud. Kui tahad teha midagi tõeliselt tähenduslikku, annab IT selleks võimaluse.
