Meelis Kull on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi tehisintellekti professor, Eesti tehisintellekti tippkeskuse juht, vast valitud akadeemik ning kolleegide ja tudengite poolt tunnustatud õppejõud. Teda usutlesid tehisintellekti tippkeskuse kommunikatsioonijuht Laura Altin ja andmeteaduse õppetooli juhiabi Kaia Kask.
See intervjuu on pisut teistsugune kui tavaliselt. Viisime professor Meelis Kulli põgenemistuppa – temale oli see esimene selline käik. Väljapääs tuli leida loomulikult täiesti ilma tehisaru abita. Üheskoos mõistatusi lahendades vestlesime teadlase ees seisvatest keerdküsimustest, tehisaru headest ja mitte nii headest külgedest ning paljust muust. Põgenemistoa teemaks oli muide „Hullumeelse pärand“ ning sisuks see, et teadlane tembeldati hullumeelseks ja heideti akadeemilisest ringkonnast välja.
Mis nõuab rohkem pingutust – kas põgenemistuba või teadustöö?
Mõlemad on täitsa toredad õppimistegevused. Kui oled harjunud mõtlema, siis on see nii loomulik tegevus, et sa ei peagi enam väga pingutama.
Milline näeb välja professori tööpäev?
Suure osa mu tööst moodustabki arutamine ja mõtlemine. Enamik koosolekutest on tegelikult päris teadustöö, olgu siis arutelud doktorandiga kahekesi või töörühmas mitmekesi. Teadusprobleemide üle arutamine ongi teadustöö. Professoril on üksi mõtlemist ka natuke, aga ikka hulga rohkem on mitmekesi mõtlemist.
Kui suur su teadusmeeskond praegu on?
Sel sügisel liitus meiega järeldoktor Halil, nii et me oleme kümnekesi. Aga lisaks on mul ka kaasjuhendamist ja teaduskoostööd ja erinevates projektides on eri inimesed, kellega me koos töötame. Uurimisrühm on see kõige olulisem, aga peale selle on veel põnevaid koostöövorme: tippkeskus, andmeteaduse õppetool. Mulle mu töö meeldib.
Millised on su teadlaskarjääri olulisimad läbimurded ja eesmärgid?
Eks kõige rohkem olulisi eesmärke saab läbi mõeldud granditaotluse sõnastamisel, aga samuti doktorandiga teadusteemasid arutades. Iga teadusartikliga tekib mõni läbimurre. Mõned on väiksemad taipamised, mõned suuremad. Mõned on enda jaoks tõelised ahaa-elamused, aga tõenäoliselt kellegi teise jaoks mitte; mõned on terve inimkonna jaoks uued.
Kui sa ei oleks tehisintellekti professor, siis millist muud ala sa oleksid võinud õppida?
Neid väikseid otsustuskohti on olnud palju – kas või see, kuidas sündis kõigepealt valik matemaatika ja informaatika vahel, kuidas selgusid uurimisteemad bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes … Igas etapis on tulnud teha valikuid.
Miks mitte poleks ma võinud olla näiteks matemaatikaprofessor või bioinformaatika professor? Võib-olla võinuks ma olla hoopis kuskil ettevõttes tööl. Noh, suhteliselt kindlasti ei oleks ma olnud ei poliitik ega arst – aga võib-olla arst siiski oleks –, ent ka mitte lendur ega autojuht.
Kõige rohkem paelub mind ikkagi vaheldusrikas mõttetöö ja teiste inimestega põnevatel teemadel vestlemine ja see, et sellest kõigest on ühiskonnale mingi kasu. Eks kõigil elualadel on tähtis tunda, et saad oma tugevate külgedega võimalikult suurt kasu luua.
Millist oma tegevust sa ei usaldaks tehisarule?
Kindel on see, et tahan oma olulised otsused ise teha. Tehisaru võib anda soovitusi, aga ikka ise tuleb olla otsustaja.
Näiteks elukaaslase valimist küll ei peaks tehisarule usaldama. (Naerab.) Ei tahaks enda eest otsustada lasta ka töökoha valikul, ega ka igapäevastes otsustes. Ma ei tea, kas ma lähen täna jalgsi või jalgrattaga, aga ma võiksin ikka ise otsustada.
See ei tähenda sugugi, et ma ei võiks küsida tehisarult soovitusi kõiksugu teemadel ja neid arvesse võtta. Edasi on aga libe tee sinna, kus sa ei võta neid soovitusi enam soovitustena, vaid käsuna. Ei ole lihtne enda otsustus- ja mõtlemisvõimet säilitada, kui kõrval on tehisarusüsteem, mis meid nii mõneski asjas juba ületab.
Milline oli sinu enda esimene teadlik kokkupuude tehisaruga?
Arvan, et esimene kokkupuude oli siis, kui ma olin umbes 13-aastane ja mu poolvend sai endale malet mängiva masina.
Kuidas tehisaru võib noori mõjutada?
Õpilaste seas, kes peavad õppimist oluliseks, leidub rohkesti neid, kes suhtuvad tehisaru kasutamisse pigem negatiivselt – ja sellel hoiakul on omad plussid ja miinused.
Loomulikult on õppimisprotsessis oluline, et ei kaotaks ise mõtlemise võimet info üleküllusesse ära. Teinekord võib tehnoloogia kasutamine tõesti tekitada peas veel rohkem segadust, aga ikkagi võimaldab tehnoloogia meil ka paremini õppida, kui me seda mõistlikult kasutame. Leian, et on vaja arendada ka oskust tehnoloogia abil asju paremini teha. Päris tihti on see võimalik.
Arvan, et on parem, kui õpilased mõtlevad tehisarust kui abilisest, mida kasutada sobival hetkel. Seda ei ole vaja otseselt tõrjuda, vaid on vaja arendada endas võimet ise mõelda ja mitte delegeerida mõtlemist tehisarule.
Kuidas sa oma lastega tehisarust räägid?
Eks nad näevad kõrvalt, kuidas ma ise tehisaru kasutan, ja seeläbi saavad aimu, kuidas mõistlik kasutus minu arust välja näeb. Olen mõnel korral küll otseselt julgustanud seda kasutama, aga enamiku ajast ma pigem selles suunas neid ei nügi, sest nende vanuses ei ole see veel vajalik. Algklassiõpilasel ei ole õppimiseks üldiselt veel tarvis tehisaru, tal on vaja suhtlemist eakaaslaste ja õpetajatega.
Kui saaksid mingi osa oma ülesannetest tehisarule üle anda, siis mida sa selle arvelt vabaneva ajaga teeksid?
Neid asju, mida ma tahaks teha, on julgelt kümme korda rohkem, kui ma teha jõuan. Raskus ei ole mitte selles, et mõelda, mida teha, vaid selles, kuidas kõigi nende võimaluste vahel valida.
Eks see on ka igapäevane keeruline ülesanne: kuidas prioriseerida oma tegemisi; mis on kõige olulisem; mida teha esimesena, mida teisena.
Aga üleüldse, mis on vaba aeg? Aeg on aeg. Me oleme ju oma tegevuses ikka vabad, lihtsalt meid piiravad või suunavad erinevad lubadused – tööandjale, perele, sõpradele, endale – ja me toimetame sellest lähtuvalt. Küsimus on ka selles, kas endale antud lubadused saavad piisavalt suure prioriteedi või mitte ja mis lubadused need on – kas need puudutavad tööd või vaba aega. Tahaks rohkem näiteks klaverit mängida või minna laulukoori, aga esialgu küll ei jõua.
Kas mängid ikka vahel klaverit?
Kodus ikka mängin, aga harva. Lapsed mängivad klaverit paremini kui mina, neid on tore kuulata. Eks kunagi tuleb ka aeg, kui klaverimäng saab kõige muu seas tähtsama koha.
Sõidad iga päev rattaga. Kui palju sul rattasõidu kilomeetreid aastaga koguneb?
Väga vähe tegelikult, tõenäoliselt 1500 kilomeetrit, mitte rohkem.
Kuidas sa ennast laadid ja päriselt puhkad?
Kõige rohkem puhkan ikka mitmekesise tegevusega. Ka perega maal olla, füüsilist tööd teha ja tööasjade peale mitte mõelda on väga tore. Teinekord on puhkus isegi see, kui saan lihtsalt rahulikult oma töölaua taga oma mõtteid mõelda.
Kui sul oleks võimalik olla üks päev keegi teine, siis kes sa tahaksid olla?
Väga palju on neid tegevusi, mida tahaks proovida. Tegelikult saan ka oma töös erinevaid asju teha – täna pidin lukke lahti muukima…
Tõtt-öelda proovingi ma tihti asju oma mõttes läbi – olen vahel kujutlenud, kuidas ma ise kellegi asemel sarnases olukorras käituksin. Uudishimu rahuldamiseks on see päris hea meetod.
Palju põnevat on pooleli ja uisapäisa midagi kõrvale jätta ei tahaks. Minu loomuses on kohaneda üpris kiiresti igasuguste oludega, ja see tähendab ka, et on üsna vähe neid asju, mis mulle tõeliselt vastukarva oleks. Mind ei häiri väikesed ebamugavused – need käivad iga töö juurde, nendega ma harjun kiiresti.
Kui saaksid end teha nähtamatuks, siis kuhu sooviksid salaja sisse hiilida?
Tahaks näha, kuidas OpenAI ja Google Deepmind ja teised sellised suured tehisaru tippkeskused töötavad. Need ei ole ainult kohad, kus tehisarusüsteemid valmis tehakse, vaid seal sünnib iga päev tohutult palju uut ja innovatiivset. Seda tahaks – aga mitte nii palju, et ma oleks nõus oma praegused tegemised kõrvale jätma ja sinna tööle minema.
Mis sa arvad, kas tehisarust oleks siin, põgenemistoas, ülesande lahendamisel abi olnud?
Ma arvan, et abi oleks olnud siis, kui oleksin pidanud lahendama üksi, sest mõnel suurel keelemudelil on nii palju infot selle kohta, mis laadi mõistatusi on põgenemistubades kasutatud. Selle nimekirja nägemine oleks andnud mõne mõtte juurde. Oleksime võinud teha ruumist pilti, tehisaru oleks selle põhjal midagi märganud. Aga arvestades, kuidas me täna kolmekesi lahendasime, ei oleks tehisaru abiga tegelikult kiiremini läinud.
Põgenemistoas läks meil kauem kui planeeritud, kuid saime välja ilma ühegi vihjeta!
Mida sooviksid jõuluvanalt?
Jõuluvanalt tahaks klaaskuuli, mille pealt saaks tulevikku näha – millised tehisintellekti võimalused ja ohud saavad kõige määravamaks ja mida sellest lähtudes peaks praegu tegema.
Isiklikust vaatevinklist tahaks tegelikult aega, aga kui soovida midagi päriselt teostatavat, siis midagi magusat. Vana Tallinna šokolaadikommi!
