Risto Hinno on hea näide sellest, kuidas karjäär võib võtta põneva pöörde. Varasemalt digiteenuste tellijana töötanud Risto otsustas süvendada oma teadmisi IT-valdkonnas ning asus õppima Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi magistriõppekaval „IT mitteinformaatikutele“ . Õpingute käigus avanes talle arenduse ja andmeteaduse maailm sedavõrd kaasahaaravalt, et see viis ta lõpuks ka idufirmasse tööle. Oma kogemusloos jagab ta ausalt teekonda õppijast praktikuks ning avab ka seda, kuidas õppima asumine tõi kaasa ootamatuid muutusi koduses elus.
Minu jaoks avati IT mitteinformaatikute eriala õigel ajal. Olin töötanud digiteenuste targa tellija rollis, kuid tundsin, et midagi on puudu. Kui tahan päriselt olla tark tellija, peaksin mõistma paremini arenduse „köögipoolt“. Olin omal käel veidi koodi kirjutanud, peamiselt selleks, et leida andmetest varjatud mustreid. Kuid mingil hetkel ainult iseõppimisest enam ei piisa. Ühel päeval märkas kolleeg eriala vastuvõtu kuulutust ning sügiseks leidsingi end taas ülikoolist.
„Arvutiteaduse instituudis on esmatähtis sisu ja alles seejärel vormistus – viimase võib tänapäeval nagunii arvuti korrastada.“
Olin mõned aastad varem juba ühe magistrikraadi omandanud, kuid see õppekava paistis silma eelkõige oma sisuga. Arvutiteaduse instituudis on esmatähtis sisu ja alles seejärel vormistus – viimase võib tänapäeval nagunii arvuti korrastada. Samas märkasin kiiresti, et õppimisele kuluv aeg on märkimisväärne, kuid see oli ühtaegu ka väga põnev.
Õpingute käigus sõnastasin enda jaoks nn töö jäävuse seaduse: pole vahet, mitu ainepunkti semestris võtad – õppimisele kuluv aeg täidab ikkagi suure osa vabast ajast. See näitab ühelt poolt, et pusimist jagub, ja teisalt seda, et algoritmilise mõtlemise kujundamine võtabki aega. Kui programmeerimisülesanne ei õnnestu, siis arvutit sinu põhjendused ei huvita – tuleb proovida seni, kuni lahendus on käes.
„Keeruliste probleemide lahendamine võib sõltuvust tekitada.“
Samas tähendas ajamahukus ka seda, et ained olid kaasahaaravad. Keeruliste probleemide lahendamine võib lausa sõltuvust tekitada. Sageli tekkis soov materjali juurde õppida ka siis, kui selleks otsest vajadust ei olnud. Mäletan, kuidas ehitasin Tartu–Tallinna bussisõidul lihtsalt huvist algelist närvivõrku.
Tagasi vaadates võin öelda, et just sellel õppekaval veetsin oma ülikooliaja kõige huvitavamad aastad.
Õpingutele andis erilise värvingu ka mitmekesine kursus. Ei ole just tavaline, et ühes klassis õpivad koos panga juht, õpetaja ja riigiametnik. Mäletan hästi väiksemas ringis toimunud ühiseid õhtusööke ja vestlusi. Õpimotivatsioon oli kõigil kõrge – keegi ei õppinud vanemate ega pelgalt diplomi pärast. Täiskasvanuna leidub kindlasti lihtsamaid viise aja veetmiseks, kuid need õpingud pakkusid väärtuslikku vaheldust igapäevatööle. Ka siis, kui semestri lõpus jõudis tegelik ajakulu päriselt kohale, aitasid kursusekaaslased raskustest üle.
„ Infotehnoloogias on pidev õppimine vajalik: ilma häbita võib öelda, et ma ei tea seda ning teen selle endale selgeks.“
Õppekava juures hindasin eriti selle paindlikkust. Minu eesmärk oli keskenduda rohkem andmeteadusele ning sain seda ka teha, kuid lisaks omandasin hulga teadmisi, mis on kasulikud nii andmeteaduses kui IT-s laiemalt. See on mind tööelus palju aidanud. Kõige olulisemana andsid õpingud enesekindluse õppida uusi asju ning arusaamise, et infotehnoloogias on pidev õppimine vajalik. Ilma häbita võib öelda, et ma ei tea seda ning teen selle endale selgeks.
Hoiatan siiski, et sellele õppekavale minnes võivad tekkida mõtted töökoha vahetamisest. Minuga just nii läks – sattusin idufirmasse, kus tegelesin arenduse, andmeteaduse ja infoturbega. Õpingutel oli ka ootamatu kõrvalmõju koduses elus. Mingil hetkel otsustas minu abikaasa samuti sama õppekava kasuks – väidetavalt seetõttu, et ta ei saanud enam minu juttudest aru. Mis sellest edasi sai, jääb juba igaühele endale avastada.
Kokkuvõttes andis see õppekava mulle kindluse, et IT-valdkonna väljakutsed on ületatavad. Samuti sain kaasa toredad kursusekaaslased, kellega kord aastas Delta vilistlaspäeval kohtuda ja muljeid vahetada.
