Kadi Tulver, arvutiteaduse instituudi kognitiivteaduse ja masinnägemise teadur
Lugu sellest, kuidas Isaac Newton õunapuu all istudes murrangulise gravitatsiooniteooria peale tuli, on kõigile tuttav. Isegi kui mõned värvikad detailid on ilukirjanduslikult liialdatud, ilmestab see episood suurepäraselt ühte inimmõistusele unikaalset omadust – kuidas uudsed ideed mõnikord meile justkui tühja koha pealt pähe hüppavad. Püüdlustes luua tehisintellekti, mis oleks sama loov ja paindlik kui inimmõistus, on tähtis aru saada, kuidas sellised lahendused inimajus sünnivad.
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis tegutseb loomuliku ja tehisliku mõistuse labor, kus igapäevaselt just sellistele küsimustele vastuseid otsime. Üheks uuritavatest fenomenidest ongi nn ahhaa-elamus. Ahhaa-elamus on see, kui pärast mingi probleemi või küsimuse kallal pusimist saabub lahendus äkitselt ja ootamatult, justkui oleks lambipirn põlema läinud. Inimmõistust kirjeldavatest uuringutest oleme näinud, et sellised hetked kaasnevad sageli väga oluliste uute ideede või lahenduste ilmumisega. Uue idee ilmumisel vallanduv üllatuse ja meeldivuse tunne annab märku sellest, et oleme oma olemasolevad teadmiste tükid ümber struktureerinud sellisel moel, mis seletab mingit nähtust paremini ja kompaktsemalt kui varem. Teadlastena huvitab meid see, kuidas need protsessid täpselt ajus lahti rulluvad, millised tingimused on tarvilikud, et ahhaa-elamust inimestes esile kutsuda ning kuidas võiks sarnast mehhanismi edasi kanda tehismõistusele.
Sageli räägitakse sellest, et tehisintellekt on väga kitsa fookusega – malele spetsialiseerunud tehismõistus suudab malemängus võita kõiki inimestest maailmameistreid, kuid jääks jänni olukorras, kus on vaja kaotsi läinud malend asendada mõne käepärast leiduva tarbeesemega. Paljud oskused, mis inimestel olemas juba väikelapsena, võivad tunduda lihtsad ja iseenesest mõistetavad, kuid hõlmavad endas selliseid nüansse, mida tehisintellektile õpetada on keeruline. Tehislik mõistus võib olla väga edukas mõnes kitsas oskuses, kuid ta ei saa aru asjade olemusest ega oska ühe valdkonna kitsaid teadmisi teise valdkonda edasi kanda. Inimmõistust seevastu iseloomustab oskus teisendada oma kogemusi abstraktsete mõistete ja sümbolite tasandile ning mängleva kergusega taibata nende vahelisi analoogiaid ja luua uusi kombinatsioone. See äkiline muutus, kui hüppame ühelt tõlgendustasandilt teisele, võibki vallandada ahhaa-elamuse ja tuua endaga ühes mõne murrangulise arusaama.
Märkimisväärne on see, et ahhaa-elamused kipuvad inimestel tekkima just lõõgastudes või puhkusel olles (näiteks vannis või õunapuu all istudes). Pärast probleemi kallal pusimist on oluline see korraks kõrvale panna ja muremõtetest puhata. Selles seisundis on lihtsam unustada ebaoluline ning olla avatud märkama kaugemaid seoseid ja analoogiaid, mis võivad tingida eriti originaalse lahenduse. Vahest peaks ka tehismõistuse õpetama puhkehetki hindama, et inimesesarnast loovust esile kutsuda?
***
Teatud mõttes on loomuliku ja tehisliku mõistuse labor nagu väike mudel sellest, kuidas inimloovus toimib. Meie kollektiiv on väga interdistsiplinaarne – meeskonnas on lisaks IT- teadlastele ka psühholoogia, neuroteaduse ja füüsika taustaga inimesi. See annab võimaluse kombineerida teadmisi erinevatest valdkondadest ja avastada niimoodi midagi täiesti uut, mis aitaks viia Tartu Ülikooli teadlased tehisintellekti maastikul maailmanimede hulka.
Kadi Tulveri teadustööd rahastab Euroopa Sotsiaalfond.
