20. jaanuaril kaitses Heidi Taveter oma doktoritööd „Using programming-process data of introductory programming courses: finding solver types, giving feedback, and detecting plagiarism“ („Programmeerimisprotsessi andmete kasutamine sissejuhatavatel programmeerimiskursustel: lahendajatüüpide leidmine, tagasiside andmine ja plagiaadi tuvastamine“). Sel puhul uuris arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo intervjuus, kuidas on kulgenud Heidi teekond teadusmaailmas.
Kui peaksid oma doktoriteed ühe lausega kirjeldama, siis milline see oleks?
Seda võiks võrrelda ühe teega mägedes, kus hommikul on paks udu ja üldse ei näe, kuhu tee läheb, aga päeva peale udu hajub, tee muutub selgemaks ja paraneb arusaamine ka sellest, kus ma olen ja kuhu lähen.
Miks otsustasid üldse doktorantuuri kasuks?
Mõte sai alguse magistriõppekavast „Infotehnoloogia mitteinformaatikutele“. Kui oli aeg magistritöö teema valida, teadsin juba kindlalt, et tahaksin seda teha informaatika õpetamise alal.
Õppejõududest oli mulle meisterliku õpetamise ja humoorikalt loova lähenemisega suureks eeskujuks Eno Tõnisson, kes õpetas meile programmeerimist. Ma teadsin, et tal on väga palju juhendatavaid ja seetõttu on mul väike tõenäosus löögile pääseda. Mõtlesin aga, et lähen tema jutule ja kui ta ise ei hakka mind juhendama, siis vähemalt oskab mulle kedagi teist soovitada. Jutule minemine lõppes sellega, et tal oli mulle ka põnev teema välja pakkuda. Sealt sai alguse programmeerimise käigus tekkivate logide analüüsimine, mis pakkus kohe alguses põnevat avastamist selle kohta, mida algajad programmeerimise käigus tegelikult teevad. Õppejõud näeb ju tavaliselt lõpptulemust, aga mitte seda, kuidas algaja selleni jõuab.
Magistritöö kirjutamine andis kogemuse, mis julgustas mõtlema ka doktoriõppele. Kuna tundsin huvi õpetamise vastu, siis kujunes lõpuks hoopis nii, et kõigepealt asusin ülikoolis programmeerimist õpetama ja doktoriõpe tuli veidi hiljem. Mulle väga meeldib, et uurimisteema ja õpetamine on omavahel nii tihedalt seotud, et tulemusi saab kohe rakendada.
Mis osutus oodatust raskemaks?
Minu jaoks on üks keerulisemaid asju ümberlülitumine süvenemist nõudvate ülesannete ja teist laadi tegevuste vahel. Doktoriõppe ajal oli kõige raskem panna üheks suureks toimivaks tervikuks kokku teadustöö, korralduslik tegevus, õpetamine ja õppimine. Teisest küljest aga aitas just õpetamine hoida endas tasakaalu, kui mõte oli teadustöös veidi kinni jooksnud – see aitas tajuda, et vähemalt mõnes valdkonnas asjad edenevad.
Milline on olnud sinu doktorantuuri kõige raskem hetk?
Emotsionaalselt kõige keerulisem oli aeg, kui lahkus igavikku minu esimene juhendaja Eno. Ta oli kolleegina nii erakordne, et tema kohale jäigi tühi koht. Õnneks läks juhendamisega küllaltki sujuvalt, sest ka hilisem juhendaja Marina Lepp oma süstemaatilisuse, konkreetsuse ja detaile märkava terasusega osutus väga heaks teenäitajaks.
Mis oli aga arvatust lihtsam?
Mul jäid üsna lühikese aja sisse töökohavahetus, teise linna kolimine ja doktoriõppesse astumine, aga kõige uuega kohanemine läks pigem sujuvalt. Kindlasti aitas kaasa see, et uued tegevused pakkusid huvi, ja mulle meeldis, et õppisin palju juurde. Samuti olid juhendaja ja kolleegid toetavad – ma sain kõikvõimalike asjade kohta nõu küsida.
Kuidas tuled toime kriitika ja tagasilükkamistega?
Mind on selles osas aidanud kõige rohkem kogemuste vahetamine teiste doktorantidega. Meil on uurimisrühmas kirjutamislaagrid, kus me lisaks kirjutamisele jagame ka kogemusi. Mäletan, et kui ma ise liikusin oma doktoritööga parasjagu üsna stabiilselt edasi, siis üks doktorant rääkis värvikalt, kuidas ta on parasjagu kraavis, sest ükski katsetatud meetod ei tundu toimivat. Kui mul endal ükskord sarnane asi kätte jõudis, siis tekitas frustratsiooni küll, kuid asi ei tundunud nii hull, kuna teistel olid sarnased kogemused. Sama lugu on artiklitega, mida kohe avaldamiseks vastu ei võeta. Seda suurem on rõõm iga doktorandi üle, kes koridoris rõõmsa näoga vastu tuleb, kuna artikkel võeti vastu.
Mis on see osa doktoritööst, mida sa salaja kõige rohkem naudid?
Mulle on meeldinud näiteks katsetada õpetamisel mõne rühmaga asju teistmoodi, et hiljem võrrelda, kas muudatus teeb õppimist ja õpetamist paremaks. Samuti on meeldivad need hetked, kui analüüsitulemused hakkavad paistma ja kui midagi teada saan.
Kas on mõni reis või koht, mis on doktorantuuri ajal eriti meelde jäänud?
Mul on hästi meeles aeg, kui hakkas lähenema esimene konverentsile minek. Piletid olid ostetud ja olin elevil, et saan minna Portosse. Siis saabus äkki nagu välk selgest taevast koroonaaeg ja kõik plaanid tuli ümber teha. Konverents toimus veebis. Samamoodi teinegi konverents. Seda enam on meeles kõige esimene konverents, kuhu päriselt sõita sai – see oli USA-s Texase osariigis College Stationis, kus on muljetavaldavalt suur ülikoolilinnak.
Millega tegeled siis, kui sa ei mõtle teadusele?
Mulle meeldib erinevate teemade üle arutleda. Kuna juhtumisi on meil abikaasaga mõlemal see omadus, siis jätkub arutelusid seinast seina, alates kirjandusest, kunstist ja teoloogiast kuni välispoliitikani välja. Just hiljuti arutasime ühe raamatuga seoses Vana-Rooma eluolu üle. Reisida meeldib ka, eriti sellisel viisil, et saab nii näha kui ka kogeda. Väga meeldivad kohad, kus saab paadisõitudele minna ja sealt sulpsti vette ujuma. Rändamine on ka meeldinud, aastate jooksul olen käinud palverännuteedel, eriti mägistel, sadu kilomeetreid nii Hispaanias, Portugalis, Šveitsis kui ka Itaalias. Üks meeldejäävamaid neist oli rännak Šveitsist Itaaliasse üle Püha Bernardi kuru.
Kas sul on mõni hobi või tegevus, mis aitab pead mõtetest tühjaks saada?
Selleks, et regulaarselt pea korraks tühjaks saada, sobib mulle ujumine.
Kuidas sobitub doktorantuur sinu perekonna või suguvõsa seniste traditsioonidega?
Minu vanemad ei tegelenud teadusega, aga nad pidasid seda millekski oluliseks küll. Kui juba kirjutasin doktoritööd, siis isa sageli helistas ja alustas kõnet küsimusega, kuidas doktoritöö edeneb. Huvitav on see, et meil noorema õega olid lapsepõlves spetsiaalsed kaustikud – pealkirjaga „Teaduskaustik“ –, kuhu kogusime infot näiteks ilma, meie oma keele sõnade ja taimede kohta. Ka ploomipuud olid üle loetud, mõnel juhul ploomide arv puudel samuti. Hiljem luurasime põõsaste taga, et diktofoniga vanaema kõnet lindistada, et võimalikult autentset murdekeelt talletada. Just seesama noorem õde, kellega koos me seda kõike tegime, on nüüd doktorikraadiga ja tegutseb bioloogia valdkonnas. Lisaks on doktorikraad mu poolvennal ja muidugi ka professorist abikaasal.
Kuidas on doktorantuur sind inimesena muutnud?
Teadusest on saanud palju loomulikum osa minu tegevusest ja mõtetest. On tekkinud palju rohkem tasakaalu ja rahulolu, et tegelen asjadega, mis mind huvitavad ja mis minu olemusega sobivad. Minu jaoks on selleks just selline suund, kus õpetamine ja uurimine käivad käsikäes.
Kas tunned end rohkem ühe valdkonna inimesena või mitme piiril?
Kuna teadusteema on seotud programmeerimise õpetamisega, siis on see juba ise mõneti kahe valdkonna piirimail. Kuna ma olen varem õppinud veel kaht eriala ja töötanud ka väljaspool ülikooli, siis on teemade ring, millega ma elu jooksul olen tegelnud, veel laiem.
Mida arvad praegu oma järgmistest sammudest?
Üks järgmistest sammudest on kindlasti leida uurimises see suund, mis on aktuaalne, aga samal ajal ka paeluv. Samuti plaanin jätkata õpetamisega ja arendada edasi programmeerimiskursusi, mille eest vastutan.
