9. aprillil 2026 kaitses Hele-Andra Kuulmets oma doktoritöö „Cross-Lingual Transfer Learning and Evaluation in Low-Resource Settings“(„Keeltevaheline siirdeõpe ja selle hindamine väheste ressurssidega oludes“, juhendaja Mark Fišel). Küsisime, kuidas Hele-Andra teekond teadusmaailmas on kulgenud.
Mida tundsid oma esimesel päeval doktorandina?
Ma ei mäleta oma esimest päeva doktorandina, sest ametlikult algasid mu õpingud märtsi alguses, mil kevadsemester oli juba täies hoos. Algus oli selles mõttes kaootiline, et üritasin ennast keset semestrit õppejõududele kirjutades veel õppeainetesse registreerida, ja kui see sai tehtud, siis ka nende ainetega järje peale saada. Lisaks proovisin aru saada, mida ja mis ajaks minult doktorandina oodatakse. Näiteks, kui õigesti mäletan, pidin üpris esimestel nädalatel esitama nelja aasta plaani, aga mingit nii pikka plaani mul ilmselgelt ei olnud. Kuna töötasin tol ajal veel ka andmeteadlasena, siis tuli kõik tööülesanded samal ajal tehtud saada.
Milline on sinu arvates kõige levinum eksiarvamus doktorantuuri kohta?
Olin kuulnud, et doktorantuur on väga üksildane teekond, kõike peab tegema kogu aeg üksi ning kelleltki abi oodata ei ole. Ma muidugi ei tea, kuidas on teistes valdkondades, aga arvutiteaduse instituudis see kindlasti nii ei ole. Vastupidi, üpris kiiresti selgus, et instituudis tegutseb suur ja aktiivne doktorantide kogukond, nii et üksildasena oli ennast tegelikult raske tunda. Tõsi on see, et oma teadustöö kallal tuleb doktorandina töötada ikkagi üksi. Samas vormistab enamik meie instituudi doktorante oma doktoritöö juba avaldatud teadusartiklite kogumina ning artiklite kirjutamisel on koostöö täiesti lubatud. Minu arvates peaks koostöö artiklite kirjutamisel olema mitte ainult lubatud, vaid isegi soovituslik, sest annab algaja teadlasena väärtusliku võimaluse õppida kogenumatelt.
Ka arvamus, et kelleltki abi oodata ei ole, ei saanud minu doktoriõpingute ajal kinnitust. Kriitilistel ja keerulistel hetkedel tundsin tuge ja mõistmist oma juhendajalt. Võin ühe näitena tuua kolmanda aasta suve, kui olin pikemat aega üksi mahuka projekti kallal töötanud, ummikusse jooksnud ja tundsin, et samamoodi ma üksi jätkata ei jõua. Kui sellest oma juhendajale rääkisin, proovis ta kohe mu probleemi lahendada ja pakkus, et võiksin koos töötada meie uurimisrühma teadusliku programmeerija Taido Purasoniga (hetkel on ta doktorant). Võimalus kellegagi eksperimentide detaile arutada ja ülesandeid jagada andis mulle uuesti jõu ja motivatsiooni edasi tegutseda.
Miks otsustasid üldse doktorantuuri kasuks?
Pärast magistrantuuri asusin andmeteadlasena tööle väikesesse tekstianalüütika ja keeletehnoloogia lahendusi pakkuvasse ettevõttesse Texta. Nägin seal töötades, millised on klientide reaalsed probleemid, mida keeletehnoloogia abil saaks lahendada, ning samuti nägin, et vähemalt eesti keeles ei ole veel võimalik sellisel nüansside mõistmise tasemel protsesside automatiseerimist teha, kui ideaalis tahaks. Kusjuures jutt käib 2020. aastast, mil esimesed transformeritel põhinevad keelemudelid olid juba vabalt kasutamiseks täiesti olemas, samuti oli eesti keele tugi neis mingil määral olemas. Ometi ei olnud isegi neis mudelites loomuliku keele mõistmine veel tasemel, mida oleks vaja olnud.
Ajapikku süvenes minus aina rohkem soov katsetada ja luua meetodeid, mis mudelite üldist loomuliku keele mõistmise oskust parandaksid, et seda saaks siis edasi konkreetsete ülesannete lahendamiseks kasutada. Samuti hakkasin puudust tundma mõttekaaslastest, kellega ideid arutada ja mõtteid põrgatada. Nägin, et sellise pigem eksperimentaalse ja ebamäärase lõpptulemusega töö jaoks on doktorantuur sobivam paik. Doktorantuuri kasuks rääkis ka see, et mind ümbritseksid inimesed, kes samuti keeletehnoloogias teadmiste piire kompavad ja kellega koos töötamine võiks aidata mul ka enda eesmärkide suunas kiiremini liikuda.
Milliseid alternatiive tol hetkel kaalusid?
Ausalt öeldes kaalusin välismaal doktorantuuri tegemist – sellel lihtsal põhjusel, et Tartu Ülikooli keeletehnoloogia uurimisrühmaga ei olnud mul isiklikku kokkupuudet. See oli aga pigem ikkagi lihtsalt idee ja avaldust ma kuskile veel saatnud ei olnud.
Kas oli mõni inimene, kogemus või hetk, mis aitas valiku teha?
Sain mingil hetkel tuttavaks Andre Tättariga, kes oli tol ajal ise Mark Fišeli doktorant. Andre kaudu sain doktorantuuri kohta rohkem teada ning samuti sain kõikidele oma hirmudele vastuse, et pole vaja muretseda. See andis mulle lõpuks julguse Markiga ühendust võtta ja doktorantuuri kandideerida.
Millal tekkis esimest korda tunne, et äkki sa ei ole piisavalt hea?
Kas see on trikiga küsimus? (Naerab.) Olen vähemalt terve ülikooliaja alatest bakast, kui mitte juba varem, tundnud, et äkki ma ei ole piisavalt hea. Ma pole kindlasti ajaloo esimene doktorant, kes enda kohta niimoodi mõtleb. Aga need on ju lihtsalt mõtted – mõtted tulevad ja lähevad, ilma et me saaks neid kuidagi kontrollida või mõjutada. Samuti ei ole nad objektiivse tõe allikas. Ainus, mida ma mõtetega teha saan, on otsustada, kuidas neile reageerida. Ausalt öeldes ei ole ma viimasel paaril aastal sellele mõttele, et äkki ma pole piisavalt hea, enam eriti palju tähelepanu pööranud, vaid lihtsalt oma asja teinud. See muidugi ei tähenda, et mul seda mõtet aeg-ajalt endiselt peast läbi ei käiks, aga las ta siis käib.
Milliseid uusi termineid või mõtteviise pidid kiiresti omandama?
Naljatades võin öelda, et näiteks see, et Tartu Ülikooli keeletehnoloogia uurimisrühm kasutab sõna masintõlge asemel igapäevases kõnes lühendit MT, võttis küll väljastpoolt tulnud inimesena harjumist. Nüüd näen ise väliseid inimesi üllatumas, kui nad kuulevad meie argijutus sõna smugri ’soome-ugri’ tähenduses. Üldiselt aga oli masinõppe ja keeletehnoloogia valdkond mulle tuttav juba enne doktorantuuri astumist, nii et uut „keelt“ ma õppima ei pidanud.
Millal said aru, et andmed on sageli segased ja ebatäiuslikud?
Sellest sain ma aru juba Textas töötades, kus puutusin kokku kõikvõimalike andmetega kõikvõimalikes formaatides. Tavaline on ka see, et andmed on märgendamata ning seda tuleb teha kas ise või täis- või poolautomaatselt, kasutades juhendamata masinõppe meetodeid. Selles mõttes on ülikoolis loomuliku keele mõistmist palju lihtsam uurida, et saab kasutada teiste teadlaste kokkukorjatud, puhastatud, märgendatud ja kvaliteedikontrolli läbinud andmestikke ega pea ise selle kõigega iga kord tegelema.
Kas oled pidanud loobuma mõnest ideest, millesse alguses väga uskusid?
Ikka olen. Ühtegi kindlat ideed ei tulegi kohe pähe, aga mäletan, et eriti doktorantuuri alguses oli mul korduvalt selliseid hetki, kus tuli mõni idee, mis mulle endale tundus eriti geniaalne, ja muidugi arvasin ma siis ka naiivselt, et keegi teine pole selle peale kindlasti varem mõelnud – ainult selleks, et avastada, et sel teemal on juba publikatsioonid olemas või et tegelikult ei töötagi see idee nii hästi, kui olin arvanud.
Kui mul praegusel ajal tuleb idee, mille kohta ma artikleid ei leia, teeb see mind pigem skeptiliseks, kui annab motivatsiooni edasi uurida – tõenäoliselt on sellel hea põhjus, et keegi ei ole selle kohta veel artiklit avaldanud.
Aga tõsisemalt rääkides, ühestki sellisest ideest, mis minu arvates on tõsiselt hea ning mida ei ole suutnud isegi kirjandusse süvenemine muuta, ma õnneks veel loobuma ei ole pidanud. Kui, siis olen pidanud nendega tegelemist ainult edasi lükkama doktoritöö kirjutamise tõttu.
Milline oli doktorantuuri kõige raskem hetk?
Mehhikos konverentsil käimine doktorantuuri neljanda aasta suvel. See oli esimene suur konverents ja muidugi olin väga põnevil. Kahjuks tabasid mind seal terviseprobleemid, muutes selle nädala vaimselt väga keeruliseks. Olen tänulik võhivõõrastele konverentsikülastajatele ja ka paarile tuttavale inimesele, kellelt sain seal olles abi ja tuge. See kogemus muutis omajagu mu väärtushinnanguid ja pani senisest enam oma vaimse tervise eest hoolitsema, et vältida selliseid tagasilööke tulevikus.
Kas mõtlesid ka katkestamisele ja kui jah, siis mis sind peatas?
Jah, kolmanda aasta suvel, kui olin tükk aega aeglaselt edeneva projekti kallal töötanud ja omadega ummikus. Nagu juba öeldud, rääkisin oma juhendajaga ja muudatused töökorralduses, sealhulgas asjaolus, et ma ei pidanud enam üksi töötama, andsid tagasi motivatsiooni jätkata.
Kuidas tuled toime kriitika ja tagasilükkamistega?
Kunagi tajusin kriitikat rohkem rünnakuna, kuid nüüd üritan aru saada, mida ja mis eesmärgiga mulle päriselt öelda tahetakse. Artiklitest rääkides on konstruktiivne kriitika koos soovitustega, mida paremini teha, alati teretulnud; samas tean, kui keeruline on seda ise anda. Tihti tekib teksti lugedes esmalt mingi üldmulje, mille konkreetsele põhjusele on raske sõrme peale panna, rääkimata siis soovitustest, kuidas saaks paremini. Arvan, et see oskus tuleb aja ja kogemusega. Tahaksin ise olla palju parem konstruktiivse tagasiside andmises.
Milline väike saavutus tähendas sulle rohkem kui formaalne tulemus?
Kõige rohkem läks mulle korda mu kolmanda artikli avaldamine. See oli minu jaoks esimene kord, kui mu kaasautorlusega artikkel võeti vastu maailma kontekstis olulisele keeletehnoloogia konverentsile – seni olin avaldanud ainult regionaalsetel konverentsidel.
See artikkel on mulle oluline ka seetõttu, et see oli esimene projekt pärast kolmanda aasta ummikseisu (kirjeldatud eespool), misjärel hakkasin koos töötama Taidoga. Meil oli mõlemal sarnane, kuid ebamäärane idee selles osas, mida me tahaks teha, kuid teema oli meile mõlemale uus, otsustuskohti palju ja konkreetseid vastuseid vähe. Kuigi artikleid, millest otseselt eeskuju võtta, tol hetkel eriti ei olnud, tajusime, et sarnaseid töid hakatakse ilmselt rohkem avaldama, ja kui tahame artikli avaldada mõnel suurel konverentsil, peaksime proovima seda teha kiiresti, et võimalused oleksid suuremad. Kuna meie artikkel paistis tulevat suht norm (see on Tartu NLP [Tartu Ülikooli keeletehnoloogide uurimisrühm – toim.] väljend millegi kohta, mis on väga hea), pingutasin ekstra, et seda tähtajaks valmis saada, ohverdades puhke- ja unetunde ning tehisliku ja loomuliku mõistuse kursuse loenguid ja kodutöid (sellest on mul muidugi kahju, tegemist oli väga huvitava ainega).
Kolmas põhjus, miks see artikkel mulle palju tähendab, on see, et see õpetas mulle, et ma saan usaldada omaenda intuitsiooni ja sisetunnet teadustööga seotud otsuste langetamisel. See on teadlasena minu arvates väga oluline, sest meil ei ole tavaliselt võimalik oma otsuste õigsust väga kiiresti valideerida.
Mis on see osa doktoritööst, mida sa salaja kõige rohkem nautisid?
Ma ei tea, kas see on just midagi salajast, aga mulle meeldib lugeda hästi kirjutatud ja argumenteeritud enda valdkonna artikleid – selliseid, kus justkui midagi täiesti uut välja ei pakuta, aga olemasolevaid teadmisi ja meetodeid ootamatult kombineerides jõutakse mingi uue olulise järelduseni.
Kas sul on mõni hobi või tegevus, mis aitab pead n-ö tühjaks teha?
Käin regulaarselt jõusaalis ning lisaks kasule füüsilisele tervisele on see ühtlasi kujunenud kohaks, kus pea justkui ise üritab mõtteid korrastada, hakates läbi hekseldama parasjagu kõige olulisemaid teemasid, olgu need seotud tööga või muu eluga. Kui need on tööga seotud, siis väga vabalt võib see olla näiteks tööl pooleli jäänud probleemi lahendamine. Mingil hetkel aga need mõtted – ilmselt olles siis selleks hetkeks piisavalt läbi mõeldud – vaibuvad ja siis tekib selline zen-tunne küll. Olen sama kogenud pikalt kõndides, näiteks matkates.
Kuidas hoiad tasakaalu töö ja muu elu vahel?
Olen aja jooksul õppinud jälgima oma vaimset ja füüsilist tervist. Kui midagi kuskilt valutab või pähe tükivad halvad mõtted, siis järelikult pole töö ja muu elu olnud viimasel ajal päris hästi tasakaalus. Teen pausi ning parandan seda, mida saab. Igapäevaselt jälgin, et mu baasvajadused – uni, toitumine ja liikumine – oleks kaetud, ning kui asjad pole hästi, siis tavaliselt olen teinud liiga palju järeleandmisi nende vajaduste suhtes.
Kuidas sobitub doktorantuur sinu perekonna või suguvõsa seniste traditsioonidega?
Minu perekonnas ei ole doktorikraadiga inimesi, veidi kaugemal suguvõsas aga küll. Samas on haridus peres olnud alati olulisel kohal. Mul on alati olnud teadmine, et lähen ülikooli. Mu kaks õde on samuti ülikooli lõpetanud, tõsi küll, täiesti teistsugustel erialadel.
Magistriõppesse astumine oli minu jaoks samuti suhteliselt loomulik samm, sest tahtsin andmeteadusele spetsialiseeruda. Doktorantuuri astumine oli mingis mõttes juhuste kokkulangemine, aga mingis mõttes arvan, et see oleks nii ehk naa juhtunud, varem või hiljem, kas Tartu Ülikoolis või mujal.
Mida arvasid su vanemad või lähedased, kui ütlesid, et lähed doktorantuuri?
Mul oli omajagu sõpru ja tuttavaid, kes olid juba doktorantuuris ja kes kõik minu otsuse heaks kiitsid või pigem isegi ootasid seda minult. Ka vanemad oli toetavad. Tundus, et see ei tulnud kellelegi erilise üllatusena.
Kas tunned end tegutsevat rohkem ühes valdkonnas või mitme piiril?
Ma tunnen ennast kindlasti mitme valdkonna piiril tegutsejana. Valisin kunagi ülikooli astudes erialaks arvutiteaduse, sest sain matemaatika riigieksamil parema tulemuse, kui ootasin, mul polnud väga selget visiooni, kelleks saada tahan, ning mulle tundus, et teadmised selles valdkonnas tulevad igal juhul tänapäeval kasuks, olenemata sellest, kuhu ma täpselt edasi liigun. Tol hetkel ma isegi ei teadnud, et selline valdkond nagu keeletehnoloogia on üldse olemas. Sain selle olemasolust aga teada juba esimesel semestril ning samuti lingvistikahuvilisena tundus see, millega keeletehnoloogid tegelevad, mulle põnev. Siinkohal tasub mainida, et jutt käib 12 aasta tagusest ajast, kui valdkond oli täiesti teistsugune sellest, mis see on praegu.
Samuti mäletan bakalaureuseõppe teise aasta sügisel Mark Fišeli antud keeletehnoloogia loengut, kus ta rääkis tol ajal uudsest sõnade vektorkujule viimise meetodist nimega Word2vec, mis oskas semantiliselt sarnased sõnad teisendada sarnasteks vektoriteks. Mulle avaldas jällegi muljet, et selliseid asju on võimalik teha.
Kolmandaks, nüüd, kus loomuliku keele mõistmine on jõudnud uuele tasemele ja potentsiaalselt kasulik väga erinevate probleemide lahendamisel, on minu arvates huvitav mõelda just selle peale, kus ja kuidas oleks tehisaru praktikas kõige mõistlikum kasutada. Sest hoolimata uuest tasemest teeb see ootamatutes kohtades vigu ja nõuab hea tulemuse saamiseks pidevat ja oskuslikku juhendamist. Milliste ülesannete puhul me aktsepteerime potentsiaalseid vigu ning milliste ülesannete puhul tooksid vead ainult tööd juurde, kui palju ja mis olukordades me tahame ning jõuame tehisaru tehtud tööd kontrollida ning kuidas tehisaruga kõige efektiivsemalt koos töötada, arvestades selle tugevusi ja nõrkusi ning konkreetset valdkonda – need on küsimused, millele pole veel väga häid vastuseid, kuid millele oleks huvitav vastuseid leida.
Kas näed end edaspidi pigem akadeemilises töös, erasektoris või nende vahel?
Jätaksin hea meelega mõlemad uksed praokile. Mulle väga meeldib teadustööd teha, aga samas on teadlasena töötamine mulle olnud ka lihtsalt vahend selleks, mida me kõik sisimas tahame – eneseteostust. Kuna ma enne doktorantuuri astumist tegelikult nautisin ka ettevõttes tegutsemist, siis arvan, et mulle põnevaid väljakutseid leidub mõlemas. Tulin viis aastat tagasi doktorantuuri konkreetsete probleemidega, mida tööstuses nägin ja lahendada tahtsin. Tänu keeletehnoloogia kiirele arengule arvan, et need probleemid on nüüdseks suuresti lahendatud. Seega oleks üks variant tõesti tagasi tööstusesse minna, just mõttega, et leida uusi põnevaid probleeme, mida võiks teadustöös proovida lahendada.
Milliseid doktorantuuris omandatud oskusi tahad edasi kasutada?
Doktorantuur on teinud minust iseseisva probleemide lahendaja, kes ei karda lihtsate lahenduste puudumist, abstraktselt sõnastatud küsimusi ja ebamäärasust vastuste otsimisel. Olen õppinud otsima pusletükke ja loovust nende kokkusobitamisel nii, et küsimusest viiks tee vastuseni.
Loe Hele-Andra doktoritöö kohta käivat artiklit Novaatorist.
