Juba bakalaureuseõppesse astudes ma teadsin, et magistriõpe on minu jaoks järgmine loogiline samm. Kuigi ma olin saanud põhjaliku interdistsiplinaarse kogemuse nii praktilisel kui ka teoreetilisel tasandil, siis ma ei tundnud, et mu õppimistee oleks olnud täielik, kui ma ei jätkaks seda magistris. Lühidalt öeldes ma leidsin, et kolme aastaga, mis kulus mul bakalaureusekraadi omandamiseks, ei olnud mul võimalik hoomata kõike seda, mida informaatika erialal mulle pakkuda on.
Minu sisseastumisaastal (2019) oli valikus kandideerida kahele erialaselt seotud magistriõppekavale: informaatika ja tarkvaratehnika. Kui informaatika paistis pakkuvat tasakaalu teoreetiliste ning praktiliste teemade vahel, siis tarkvaratehnika tundus rohkem rakendusliku väljundiga, pannes tugevat rõhku praktiliste erialaoskuste arendamisele. Otsus oli küllaltki keeruline, kuid lõpuks valisin informaatika. Seal oli minu enda jaoks sobivam tasakaal teooria ja praktika vahel ning tundsin, et selle õppekava valikuga saan hoida enda erialased töövalikud avatumaks kui ainuüksi tarkvaraarendajana.
Kui õppekava valik sai tehtud, siis sellele järgnes järgmine suur otsus. Nimelt, informaatika õppekava koosnes siis kolmest spetsialiseerumismoodulist: teoreetiline informaatika, hajussüsteemid ning tehisintellekt, mille valiku peab ära märkima õppekavale kandideerimisel. Õnneks sain tagantjärele teada, et otsuse peab kinnitama alles sügissemestri lõpuks. Lisaks ei piira valitud spetsialiseerumismoodul tegelikult ka õppimisvõimalusi. Teiste moodulite aineid saab võtta näiteks valikainetena.
Otsustasin spetsialiseeruda tehisintellekti suunale, kuna olin bakalaureuses selles valdkonnas pikemalt töötanud ja see tundus loomuliku jätkuna. Aga kursusekaaslaste kogemusi kuuldes ei saa jätta soovitamata ka teisi suundi. Teoreetilise informaatika moodul tutvustab valdkondi nagu krüptograafia ja kvantarvutus ning valmistab üliõpilast suuresti ette teadustööks doktoriõppes. Hajussüsteemide moodulis keskendutakse paralleelprogrammeerimisele, tarkvarasüsteemide integreerimisele ning mobiili- ja arukate rakenduste kavandamisele.
Õpinguid alustades oli kõige meeldivamaks üllatuseks õppimisteemade tuttavus. Mitmed alusmooduli ained olid justkui järelkajad bakalaureuses õpitule. Seepärast ei olnud keeruline teha seoseid juba õpitud kontseptsioonide ja uute teemade vahel, aga nende kombinatsioonina sain esimest korda aru, et möödunud kolme aastaga olin tõesti alles jäämäe tipus.
Ainete enda kohta ma ei saa öelda, et need on peadmurdvalt keerulisemad kui bakalaureusetaseme omad, kuid mõnevõrra mahukamad on nad kindlasti. Siinkohal on kriitilisel kohal tiimitöö, mis on minu arvates selle õppekava üks läbivatest joontest. Pea igas aines leidub kas mõni kodutöö või suurem projekt, mida peab grupina teostama. Kuna tegemist on rahvusvahelise õppekavaga, siis õppeainete käigus tuleb teha koostööd väga erinevate inimestega. Kohanemine ning ühise (eriala)keele leidmine on üks katsumustest, mis on minu oskusi kõige rohkem arendanud ning aidanud luua põhjaliku erialaste kontaktide pagasi.
Olen tänulik ka selle üle, et Tartu Ülikoolis on üpriski lihtne leida viise, kuidas praktiseerida ainete käigus õpitut. Näiteks mina ja nii mõnigi minu kursusekaaslane on leidnud osalise koormusega töökoha mõnes arvutiteaduse instituudi uurimisrühmas, kus saab lisaks töökogemusele teha algust teadustööga, mis aitab ka magistritöö kirjutamisele kaasa. Ülikoolivälise töökogemuse jaoks on võimalik kandideerida ka IT-tööstusmagistrantuuri programmi, kus umbes pool magistriõpingutest läbitakse firmas. Ka mina kandideerisin sinna ja soovitan seda teha igaühele, kes soovib saada otsekontakti mõne IT-firmaga ja luua selle põhjal pikaajalisemat koostöösuhet.
Tänu moodsale õpikeskkonnale, tugevatele stipendiumi- ja töövõimalustele ning kõrgele õppekvaliteedi tasemele olen ülimalt rahul, et läbin enda õpinguid Tartus!
Alo Aasmäe
Informaatika magistriõppekava üliõpilane
