Kui minu käest küsiti, kas oleksin nõus kirjutama iseenda näitel loo, miks tulla Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituuti õppima, siis olin kohe nõus. Tegelikult oleksin ma peaaegu juba ise ka varem soovi avaldanud, et jagada oma positiivset kogemust seoses õppekavaga “IT mitteinformaatikutele” , aga eestlane minus võitis.
Kui vaadata esmalt, kuidas põhjendavad programmi eestvedajad, miks seda õppekava valida, siis jäävad kõlama igati loogilised põhjused alustades muude kompetentside kõrval digipädevuste arendamisest ja „targa tellija“ vaate andmisest kuni iduettevõtlusega alustamise ning sertifikaatide ja tunnistuste väljastamiseni. Minule on selle kirjatükiga antud vabadus ja võimalus neid põhjendusi kinnitada, ümber lükata või natukene teisest vaatenurgast laiendada ning seda ma kavatsen kindlasti teha.
Hariduse ja töökogemuse poolest on mul sotsiaalteaduste ja majanduse taust, kuid juba aastaid olen otsinud oma oskustele ja teadmistele täiendust hoopis teistsugusest distsipliinist. Kui päris aus olla, siis on sotsiaalvaldkonnad oma filosoofiliste küsimuste, lõpmatute vaatenurkade ja arutlusvõimalustega mind isegi ärritama hakanud. Samas on reaalteadused oma kõige ehedamal kujul minu jaoks liiga abstraktsed ja, olgem ausad, enamasti ka hoomamatult keerulised. Seetõttu on õppekava “IT mitteinformaatikutele“ või ka teised sarnased ümberõppe tüüpi õppekavad just ideaalne üleminek, et ühendada omavahel mitmeid erinevaid distsipliine.
Teoorias tundub, et võiks toimida, ning niimoodi mõtlesin õppima asudes ka mina, kuid läheme nüüd konkreetseks ja vaatame järgnevalt, kuidas õppimine päriselt on olnud ja miks see tegelikult isegi minu ootusi ületas.
Õppekava kui rätsepalahendus. Enamik õpetatavatest ainetest on spetsiaalselt just selle õppekava jaoks loodud või olemasolevatest ainetest modifitseeritud. See on väga oluline, sest kursusekaaslaste taust on erinev ning väga vähestel on niivõrd tugev IT taust, et ollakse võimelised „päris“ IT aineid läbima. Samas on igal üliõpilasel, kes soovib suuremat väljakutset ja tunneb vajadust näiteks programmeerimise, andmeanalüüsi või infoturbega süvitsi minna, alati võimalus võtta kõrvale aineid edasijõudnutele. Aga ärge saage minust valesti aru – mitmed kohustuslikud ained õppekavas on IT-ga vaid põgusalt kokku puutunud inimestele täiesti piisav väljakutse ja mingit jalgade lohistamist ei saa endale lubada. Aga minule isiklikult see niimoodi meeldibki – kui on raske ja peab pingutama, siis õpib ka kõige rohkem.
See viibki mind järgmise põhjuseni, miks seda õppekava kaaluda – inimesele, kellele meeldivad väljakutsed ning kes soovib senistest kogemustest oluliselt erinevaid oskusi arendada, on mitteinformaatikute õppekava ideaalne. Minule isiklikult on näiteks alati pakkunud huvi, kuidas programmid toimivad ja kuidas see kõik nö köögipoolel välja näeb. Nagu mainisin, siis senine hariduskäik ja töökogemus on mul olnud pigem pehmetes valdkondades ning seetõttu on ülimalt värskendav õppida midagi reaalteaduste alalt, kus andmetel on jõud ja põhjuslikud seosed on kõige aluseks. Lahendades programmeerimise ülesannet, on sisuliselt kaks võimalust – kas programm töötab või mitte ning annab väljundi, mida soovitakse, või mitte. Vahepealset varianti pole. Sarnased kodused ülesanded on minult heas mõttes unetunde röövinud ja pannud pingutama. Aga kui mõnel muul pehmemal erialal on vaja näiteks kirjutada arutlev essee, siis isegi, kui sa teemat väga ei valda, kirjutad midagi ikka valmis, saadad ära ja tehtud. Tulemus on kole, aga tehtud. Näiteks andmeanalüüsis ja programmeerimises nii ei saa.
Sellisele pehmele ja „see sõltub“ lähenemisele vastanduv konkreetsus viib mind aga järjekordse põhjuseni, miks ma olen väga õnnelik, et selle eriala valisin – inimesed arvutiteaduste instituudis. Õppejõududest alustades on mul õppetöö käigus olnud võimalus kohtuda mitmete suurepäraste inimestega, kes on värskendavalt konkreetsed. Ehk annab mõtte kõige paremini edasi taaskord üks näide. Arutelust õppejõuga, et mitu intervjuud sihtgrupi esindajatega tuleks teha, et saada kätte piisav sisend tarkvaratoote arendamisega edasiminekuks, saime väga konkreetse vastuse – kuus kuni kaheksa on piisav. Sõnum oli see, et väga harva õnnestub vähemate intervjuudega hakkama saada ja veel harvemini saab rohkemate intervjuudega olulisel määral kasulikku sisendit. Kui tavaliselt olen sellises olukorras harjunud pika argumentatsiooniga, et “kõik sõltub” ja iga olukord on erinev, siis selline konkreetsus oli väga lahe. Ma julgustan kõiki õppejõudusid olema aeg-ajalt vähem „teaduslik“ ja mitte esitama seisukohti, mis on teoreetiliselt kõige õigemad, vaid tooma välja selle, mis on lühidalt öeldes lihtsalt kõige mõistlikum.
Inimestest rääkides ei saa kuidagi ümber ka kaastudengitest. Väga mitmekesine seltskond, mitmed põnevad uued kontaktid, aga mis minule võib-olla isegi kõige enam meeldib on asjaolu, et kõik sellel erialal õppijad on siin vabatahtlikult. Neid ei motiveeri esmajoones diplom, mille abil oma karjääriga algust teha, vaid see, et õpingute käigus päriselt uusi ja vajalikke oskusi õppida. Niimoodi õpingutesse suhtudes on tudengitel hoopis teistsugune motivatsioon, tehakse asju, mis pakuvad huvi ja on mõistlikud, ning kui tehakse, siis maksimaalselt.
Ja mõistlikkuse juurest jõuan oma viimase mõtteni, miks ma kõigile oma sõpradele ja tuttavatele sirge seljaga mitteinformaatikute õppekava julgen soovitada – see on paindlikkus selle mõiste kõige ehedamas tähenduses. Antud põhjus pole sisuline vaid pigem vormiline, kuid mina ütlen ausalt, et kui see vorm ei toimiks, siis minul oleks olnud väga raske õppekava normaalses tempos täita. Pere ja töö kõrvalt õppijatele on ainetes osalemine tehtud maksimaalselt mugavaks. Enamik õppetööst on võimalik ära teha distantsilt ja päris paljudel juhtudel ka endale sobival ajal. Parima tulemuse saab loomulikult kohal käies, kuid kui isiklik ajakava on teatud perioodil väga pingeline, siis olen ka tihti öötundidel videoloenguid järgi vaadanud ja praktikumide ülesandeid lahendanud. Igal juhul on minu jaoks parem, kui saan peale tööpäeva lõppu õppeainesse täielikult süveneda, selle asemel, et päeval loengus istudes pidevalt töökirjadele vastata. Lisaks vähendab selline paindlikkus ka oluliselt õppimise ja tihedate graafikute ühildamisega seotud stressi.
Lõpetuseks soovin lisada, et olen täiesti kindel, et õppekava “IT mitteinformaatikutele” läbimine on minus mitmekordistanud motivatsiooni igasuguseid uusi väljakutseid vastu võtta ja kohe kindlasti on minu karjäär edaspidi lahutamatult infotehnoloogiaga seotud.
